Jakobi tn 52 konvendihoone torni lugu

Korp! Fraternitas Liviensise konvendihoone ajaloost on pikemalt kirjutatud Muinsuskaitseameti arhiivis olevas ajaloolises õiendis ja 2012. aastal koostatud torni restaureerimisprojektis (arhitekt Kaido Kepp ja Marti Soosalu, Arhitektuuriklubi OÜ) ning seetõttu siinkohal sellel pikemalt ei peatu.

Maja ehitamist alustati 1878. aastal ja juba järgmisel aastal oli maja valmis. Projekti autori kohta pole andmeid ning samuti pole säilinud algne projekt. Seetõttu saab välisilme kohta järeldusi teha ainult fotode alusel, mida on võrdlemisi palju.

Kõige vanem dateeritud pilt, millel Jakobi tn 52 torni on kujutatud, on Rudolf Julius von zur Mühlen’i 1885. aastast pärinevasse litograafilisse sarja ”Dorpater Skizzen” kuuluv “Jakobi mägi” (Pilt 1).

Vanimal fotol (Pilt 2) puudub dateering, kuid tegelikult on see tehtud mõned aastad varem, ilmselt vahetult pärast maja valmimist. Seda R.J. von zur Mühlen’i tööga kõrvutades on märgata erakordselt palju kokkulangevusi alates pildi rakursist kuni mitmete pisiasjadeni nagu näiteks millised aknad-luugid on avatud. Samuti on inimesed või inimgrupid kujutatud sarnastes kohtades. Mõlemal pildil vaatab ühest avatud aknast välja inimene. Sellest võib järeldada, et kunstnik kasutas aktiivselt kaasaegseid tehnilisi võimalusi ja võttis töö aluseks just selle foto.

Üksluise töömahu vähendamiseks on ta loobunud katuse- ja tänavakivide detailsest väljajoonistamist ning paigutanud stseeni talveoludesse, kattes mainitud pinnad ühtlaselt lumega, kuid on samas seda elavdanud meeleolukate täiendustega toonasest tänavaelust.

Pilti on kadreeritud väiksemaks, kuid keskpunktiks on ikkagi üle ümbritsevate katuste kõrguv toretsev moodne uusehitis Jakobi mäe otsas, mis vanade madalamate majade vahel siis kahtlemata hästi silma torkas.

Järgmine foto (Pilt 3) on tehtud veidi hiljem – sellel on näha tänavate valgustamiseks kasutatud gaasilaternad, mis ilmusid Tartu tänavapilti alates 1880st aastast, kui valmis gaasivabrik.

Torni kuju ei ole muutunud, kuid pilt on veidi selgem ja on juba aru saada, et torni tipuks on peene sõrestikuga kaheksakandiline ehistorn ning et torni kiiver on tegelikult klaasist paviljon.

Seda kinnitavad ka hilisemad fotod (Pilt 4 ja 5), millelt on selgelt eristatavad väikeseruudulised aknad katuse pinnal. Tolleaegseid ehituslikke võimalusi arvestades oli tegemist väga julge valikuga, sest pikaajaliselt vettpidava lahenduse rajamine oli kohaliku traditsioonilise puitraami ja kititud klaasiga äärmiselt keeruline ja tulemus üsna ebakindel.

Katuseaknaid ja suuremõõtmelisi klaaskatuseid ehitati Lääne-Euroopas juba 18. sajandil ning tehnoloogia arenes selliselt, et võimaldas 1829. aastal püstitada isegi umbes kümnemeetrise sildega hiiglaslike klaaspindadega silindervõlvi (Galerie d’Orleans, Palais Royal Pariisis), kuid nendes konstruktsioonides kasutati tavaliselt malmi ja valurauda, mis on ilmastikule vastupidavamad. Püsiva veepidavuse saavutamine oli siiski probleemiks ka sellel ja kõigil teistel sarnastel hoonetel.

Ajaliselt järgmised kaadrid on vaade Jakobi mäele (Pilt 4) ja Gustav Adolfi tänava vaade (Pilt 5), mis mõlemad pärinevad ilmselt 20. sajandi esimesest kümnendist. Aja möödumisest annavad tunnistust silmatorkavalt suureks kasvanud puud ning Jakobi 52 torni tipust kadunud ehistorn. Selle eluiga jäi ülejäänud hoonege võrreldes üsna lühikeseks, sest kõigile ilmastikunähtustele täiesti avatud puidust konstruktsioon ei pidanud tõenäoliselt lihtsalt vastu. Kuna hooldus on sellises kohas keeruline, siis ilmselt peeti otstarbekamaks tornikese lagunedes see lammutada, selmet uuesti üles ehitada.

Need kaks fotot on väga teravad ning näitavad torni erinevatelt külgedelt, andes päris detailse ehitusliku ülevaate. Põhijoontes on tornikiiver seesama, mis varem – säilinud on nii põhivorm, piirded kui ka nurgatornid. Lisandunud on trepp katuseplatvormile ning lipumast.

Paraku ilmneb 1914 aastal dateeritud fotodelt, et kohalike meistrite valitud lahenduses veepidavuse tagamine tõenäoliselt siiski hästi ei õnnestunud, sest selle üle linna särava klaaspaviljoni elu sai samuti varsti otsa. Arvatavasti kahjustas lekkiv vesi kõigepealt paviljoni kandvat puidust osa ja hakkas seejärel kiiresti ohustama ka selle alla jäävat ülejäänud hoonet.

Ka mitmel hilisemal pildil (näiteks Pilt 6 ja Pilt 7) ning 1950. aastal koostatud inventariseerimisjoonistel on kõik endistviisi. Vambola Nõmme 1963.a. fotol (Pilt 7) on näha maja üldine vilets seisukord – sissepääsu kohal olev rõdu on räämas, lisaks lünklikule räästapitsile on lünklikud või sootuks kadunud katuserõdu piirded ning puudub üks torni ter

1968. aastal tehtud joonistustel (Pilt 8) nurgatorne enam pole ning torni katab ainult lihtne lame kelpkatus (Pildid 9 ja 10). Selline olukord püsis üldjoontes kuni 1980ndate alguseni, mil otsustati maja anda Lastekunstikooli kasutusse. Maja remondiks koostati “Tartus, V.Kingissepa tn. 68 asuva hoone ajalooline õiend ja restaureerimisettepanekud” ning selle järel ehitusprojekt.

Hoone üldise remondi käigus ehitati 1985. aastal uuesti üles ka klaaspaviljoniga torn (Pilt 11). Tähelepanuväärne on, et projekti eeskujuks võeti ilma ehistornita vorm, kuid valmis siiski sellest oluliselt erinev ehitis. Üldised proportsioonid said märksa töntsakamad, sest madalam sai nii suurte klaastahvlitega paviljon kui projektita lisatud algsest hoopis lihtsam ehistorn. Nurgatornid tehti matsakamad, paviljoni katusekalde laugemaks muutmise tõttu muutus väiksemaks ka ülemine platvorm, ülemiseks piirdeks pandi täislaudis ning alumisest piirdest loobuti sootuks. Sellest hoolimata kandis kõik siiski edukalt esialgse torni vaimu – kõrgel linna kohal paiknev suurepäraste vaadetega toretsev klaasist paviljon (Pilt 12).

Kuigi lahendus ei olnud nii elegantne kui esialgne, oli tulemus üsna vastupidav, sest püsis sellisena üle kolmekümne aasta (1985-2018). Kuna torni hooldamine oli keeruline, oli olukord viimastel aastatel paraku juba üsna halb – aeg-ajalt esines lekkeid ning nurgatornid ja ehistorn muutusid ebakindlaks, mis omakorda muutis ohtlikuks torni tipus asunud mastis lipu vahetamise.

Seetõttu koostati 2012. aastal restaureerimisprojekt (arhitekt Kaido Kepp ja Marti Soosalu, Arhitektuuriklubi OÜ), millega nähti ette torni taastamine sellisel kujul nagu ta oli umbes aastatel 1914-1968 ning nagu olid harjunud korp! F!L! kõige vanemad liikmed – madal kelpkatus koos nurgatornide ja nendevahelise piirdega. Projekt jäi erinevatel põhjustel siiski realiseerimata. Mõju avaldas kindlasti ka asjaolu, et uus põlvkond oli kasvanud juba koos klaasist torniga ning nende jaoks oleks selle kadumine tähendanud mitmete kujunenud harjumuste ja kommete hääbumist.

Kuna remondivajadus oli siiski möödapääsmatu, käivitus 2016. aastal uus projekt, mille olulisemate eesmärkidena sõnastati paviljoni olemasolu ning mugav ja turvaline lipu heiskamine. Erinevate kaasaegsemate ja vanamoelisemate variantide proovimise järel sobis kõigile osapooltele lõpuks lihtne metallkonstruktsioonil klaaspaviljon, mida täiendavad ajalooliste detailide eeskujul valminud piirded ja saledad nurgatornid.

Viimaste vahel asuv piire ei ole selline nagu vanadel fotodel näha võib, vaid kordab peasissepääsu kohal oleva rõdu saepitsi motiivi. Katusel asub platvorm ning selle keskel lipumast, mida ehib 1985. aastal lastekunstikooli jaoks ehitatud torni tuulelipult pärinev ilmakaari kujutav sepis. Viimast kasutati juba eelmise lipumasti küljes, mis paigaldati ehistorni tippu 2006. aastal kui korp! F!L! taas majja kolis.

Torni värvilahendus lähtub maja olemasolevast fassaadist, kuigi see erineb algupärasest välimusest. Fassaadil tehtud sondaažide põhjal võib öelda, et maja on algselt olnud tumeroheline ning nurgalauad jm fassaadidetailid pisut heledamad. Olemasolevad võrdlemisi kontrastsed toonid sai hoone siis kui seda 1980ndatel kunstikooli tarbeks korda tehti.

Praeguseks valminud tornikiiver on ajaloolisel eeskujul põhinev õhuline klaasist paviljon, mis on ühtaegu nii historitsistlikku hoonet krooniv kui ka linnavaateid täiendav elegantne maamärk. See on sobivalt valgustatud ning võimaldab suurepärasied vaateid korraga nii majaomanikele kui möödakäijatele loodetavasti pikkadeks aastateks.

Seetõttu koostati 2012. aastal restaureerimisprojekt (arhitekt Kaido Kepp ja Marti Soosalu, Arhitektuuriklubi OÜ), millega nähti ette torni taastamine sellisel kujul nagu ta oli umbes aastatel 1914-1968 ning nagu olid harjunud korp! F!L! kõige vanemad liikmed – madal kelpkatus koos nurgatornide ja nendevahelise piirdega. Projekt jäi erinevatel põhjustel siiski realiseerimata. Mõju avaldas kindlasti ka asjaolu, et uus põlvkond oli kasvanud juba koos klaasist torniga ning nende jaoks oleks selle kadumine tähendanud mitmete kujunenud harjumuste ja kommete hääbumist.

Kuna remondivajadus oli siiski möödapääsmatu, käivitus 2016. aastal uus projekt, mille olulisemate eesmärkidena sõnastati paviljoni olemasolu ning mugav ja turvaline lipu heiskamine.

Erinevate kaasaegsemate ja vanamoelisemate variantide proovimise järel sobis kõigile osapooltele lõpuks lihtne metallkonstruktsioonil klaaspaviljon, mida täiendavad ajalooliste detailide eeskujul valminud piirded ja saledad nurgatornid. Viimaste vahel asuv piire ei ole selline nagu vanadel fotodel näha võib, vaid kordab peasissepääsu kohal oleva rõdu saepitsi motiivi.

Katusel asub platvorm ning selle keskel lipumast, mida ehib 1985. aastal lastekunstikooli jaoks ehitatud torni tuulelipult pärinev ilmakaari kujutav sepis. Viimast kasutati juba eelmise lipumasti küljes, mis paigaldati ehistorni tippu 2006. aastal kui korp! F!L! taas majja kolis.